Juba mõnda aega olen mõelnud, et kirjutan teile oma uuest lemmikloomast. Terve suvi mul oli nii hull tahtmine saada omale väike kutsu. Ei teagi, kus kohast selline tahtmine lampi tuli, aga apppi koerad on alati mulle südamelähedased olnud ja võtaksin kõik maailmas elavad koerad enda juurde elama :D:D.
Igatahes kusagil kaks kuud läks mul kuulutuste otsimisele ja üldse lugesin hästi palju selle tõu kohta. Mul oli kindel tõug, mida soovisin - pomeranian. Nad on niiii armsad karvapallikesed. Lõpuks leidsin siis Milo, võtsime kasvatajaga ühendust ja sõitsime teda Tallinnasse vaatama. Kui sinna jõudsime, siis jumal hoia kui pisike ja armas ta oli. Ta oli siis ühekuune. Me muidugi tahtsime teda kohe ära võtta, aga kasvataja ütles, et ennem ei saa ta teda meie anda, kui koer on ära kiibistatud. Pidime siis ilma temata tagasi tulema ja ootama kuu aega.. jahhhhh kuuuuu aegaa!!! Ütleks kohe, et see kuu aega, mil teda ootasime, oli minu elu kõige pikem kuu.
See oli siis 10. august, kui meie kutsa oli siis kiibistatud ning läksime Milole järele. Milo on siis meie kutsa nimi :). Nime mõtte peale tulin mina, ei teagi, kus kohast see mõte tuli, aga Tauri kiitis nimevaliku heaks ja nii see siis jäigi ;).
Praeguseks on ta saanud 5-kuuseks. Ta on selline koer, kes alguses häbeneb kõike ja kõiki, aga kui ära harjub siis laseb sellist tralli ja on mega energiapomm. Nüüdseks on ta isegi haukumise ära õppinud ja ei häbene haukuda kui keegi tuleb :D. Kuna ta on alles kutsikas, siis suhu läheb ikka kõik, mis võimalik. Eriti lemmikud on need asjad, mis sahisevad/krabisevad.
Me tõime ta siis, kui ta oli kahekuune ehk ta siis ei osanud veel väljas käia ning pidime pissilapid maha panema. Halb asi oli veel see, et ta oli nii pisike ning ta polnud saanud ka kõike vajalikke vaktsiine. See tähendas siis seda, et enne neid vaktsiine ei tohtinud me teda ka välja viia, kuna ta võis siis väga kergesti haigestuda. Vaktsiinid oleksime talle pidanud tegema augusti lõpus, aga hoolimata sellest, et me temaga väljas ei käinud, haigestus ta ikkagi ja päris raskesti. Haiguse tõttu jäid kõik vaktsiinid tegemata ja teda topiti igast antibiootikume ja rohte täis :(. Ravi kestis päris kaua... mul oli teda niiii kahju vaadata, ta oli nii loid ja õnnetu:( .
Nüüdseks on kõik korras ja täna ta sai siis viimase süsti, mille ta oleks pidanud tegelikult augusti kuus saama.
Kasvanud on ta ka päris palju ja enam pole nii titanägu peas kui alguses oli, nüüd juba täitsa mees :D.
Esimest korda Tallinnas Milo juures
Siin oleme juba viiekuused ja käime väljas jalutamas










